Endelnelikümmendtäisega muidu nõnda trotuaarillihtsalt täna nõnda läinâdrohkem jõudumuidu ikka koju läinâdootab nainegi ja koer ja puhaja päike praeb kõik see aegEndel pole mingi paatkäidud teatriski on loetud kordisüütult lipsu peale vaatânõrgub sülgeõndsas rentsliunes saabainult tema teada armastuse värvija päike praeb kõik see aeghallid päevadkui vaid püüad küll nad kirkaiks läevadhommesee alles on hommehallid päevadhinge unistustest augud jäävadkuid kui polekski neidsoove mustmiljoneidei siis viitsikski oodata homsetkõigil kuskil oma saarvääramatult tarvis lõpuni on minnasinna kui kord kaineks saabsaab kindlalthuulil naeratuse kaarpüüdis tõusta aga pump jäi kinni rindasai läbi aegenneaeg